seiklused jätkuvad..

Hei kõigile!

Olen meelitatud, et mul on tekkinud lugejaskond, mis võib alati suureneda - ma ei keela! Jätkan oma looga Inglismaal..

Kiirabi 

Uskumatu! Olen nädal aega ainult Inglismaal olnud ja juba mul läheb vaja kiirabi. Kuna mul lõi miski hingest kinni ja vererõhk oli olematu, siis polnudki muud lahendust kui helistada 112-te. Ma pidin oma raskes hingetus olekus vastama inglise keeles hädaabile, kes esitas mu käest igasuguseid totraid küsimusi. Korra isegi ägestusin ja küsisin: "Do I really have to answer those questions? I need ambulance not questionnaire!" Igatahes sain vastuseks, et ma pean siiski ära vastama. Kui see kõne läbi sai, siis helises juba uksekell ja meedik tormas sisse. Ma olin ainult oma aluspesu ja T-särgi väel. Absoluutselt puudus häbi, sest mul polnud aega mõeldagi sellele. Eesti kiirabiga on mul veidi halvad kogemused olnud, aga siinne kogemus oli väga-väga kiiduväärt. Minu eest kanti hoolt, uuriti alati: "How you feel, my love?" (meesterahvas) ja kõik oli väga professionaalne. Lõpuks kogunes meedikuid siia viis tükki kindlasti, sest kui mu vererõhk saadi 50ne pealt vähemalt 70ne peale, siis veeti mind kookoni sees kolmandalt korruselt kiirabi autosse. (See oli kõige ebameeldivam kogemus)

Haigla

Kui ma saabusin haiglasse, siis mind võeti väga soojalt vastu. Kõigepealt nad proovisid mu kokutamisest aru saada, et mis mul viga üldse on jne. Tol õhtul olid tööl kaks naisterahvast, kes kiitsid mind taevani, sest nad ei kujutaks elu sees oma lapsi niimoodi ette: täiesti üksi välismaal, ühelegi pereliikmele teatada ei saa (emps poleks muffigi aru saanud), sellise terviseseisundiga ja veel viskan nalja ka. (Hiljem, kui mind EMOst ära viidi, siis nad käisid ekstra minuga hüvasti jätmas ja edu soovimas)

Kõige valusam oli sellel õhtul see, kui mulle tehti kaks kanüüli otse arteritesse, et saaks vererõhku kontrollida ja et rohud mõjuksid kiiremini. Üks nendest naistest hoidis mu käest ja silitas mu juukseid, et ma tunneks end veidikenegi paremini, kui doktor mu käele kanüüli paigaldas. See kanüül isegi õmmeldi käe külge kinni ja peale seda ma paremat kätt väga liigutada ei saanud, sest see oli liiga valus.

kanüül mu paremas käes

Teine kanüül paigaldati reie sisekülge, millest ma pilti ei teinud ja üles ka ei paneks. Aga sealt tuli oma viis voolikut välja ja need olid peagi intensiivosakonnas ühendatud masinate taha, mis pumpasid mulle erinevaid medikamente sisse.
Ma olin öö läbi üleval olnud ja mulle anti lõpuks juua kell seitse hommikul, varem nad seda ei teinud, sest oli operatsiooni hirm. Kuna mul oli terve öö see tobe hapnikumask ees olnud, siis mu huuled, suu, keel ja kurk olid kuivemad kui paber. Esimene külm lonks vett oli nii taevalik, et tänasin oma õde, kes selle mulle kurgust alla kallas.

ITU ehk intensiivravi osakond

Sinna osakonda mind viidigi, sest mu seis polnud kiita ning arstid ikka veel ei teadnud, mis diagnoosi panna. (Selgus, et kopsupõletik see kohe kindlasti pole) Kuna valu mu rinnus läks peale CT-uuringut kõhtu ja paremasse külge, siis olid arstid veel enamgi nõutud.
Tiksusin terve päeva seal haigla voodis, kus oli alguses väga väga mugav madrats, sest olin põhimõtteliselt voodihaige nagu kõik olid mu ümber. Mu õde vahetas muudkui voolikuid ja rohtusid ning ma lesisin nagu laip. Süüa ma ei soovinud, aga siiski pidin endale seda tomatisuppi sisse vägistama, sest mu õde oleks kurjaks saanud. Palavik veel püsis ja valu võeti morfiiniga ära, seega olek oli selline nagu oli - poolsuletud silmad ja pudine inglise keel.
Kaua ma selline polnud, kolmandal päeval tahtsin juba ise pesema minna ja ka tualetti kasutama hakata. Eemaldati see megavalus-kanüül ja ka teine, mis oli vasakul käel (kokku oli kanüüle 4), ning ma ise tundsin end juba sellest paremini. Hommikul anti lootust, et mind viiakse tavalisse palatisse ja saan seal olla nii nagu haiglates ikka ollakse. Õhtuks sain juba aru, et mind ei viida kuskile oma palatisse, vaid jään ikka intensiivi, kus olen kõigile nähtav.

Ma pole ausalt rassist..

Pisike lugu, kuidas kolmandal päeval alles tulid silmi esimesed pisarad Inglismaal. Kuna öösiti oli mul väga kehv magada ja hommikuti sain alati korraliku doosi valuvaigisteid ja siis oli see parim aeg uinumiseks. Nii ma siis jäin magama ja selle aja jooksul toimus õdede vahetus. Sel päeval sai mu õeks India päritolu väga tumedanahaline mees. Ma olin parajalt shokeeritud. Tulen siiski Eestist, kus selline vaatepilt ei ole tavaline. Pluss mul oli see suur kanüül, mille kaudu rohte manustati, väga intiimses kohas, siis ma ei soovinud sugugi, et tema sellega tegeleks. Lebasin seal kui kivi ning silmad olid veekalkvel kuni üks pisar langes mu põsele.
Seda märkas kohe õdede järelvaataja ning tuli minu juurde. Ta uuris, mis mul on ja kuidas ta saab aidata. Ma algul rääkisin, et igatsen kodu jne (tõsi ka) ning alles lõpuks jutu sisse sulatasin oma tõsise probleemi (ma ei soovinud, et see mees õde mu kanüüli puuduks vms). Kõik sai lahendatud ja isegi koduigatsus pühiti minust ära. Terve päeva jooksul oli Noah (mees õde) minuga väga ettevaatlik ning kordagi ei katsunud mind ilma minu loata. (isegi hingamise kuulamiseks küsis luba) Hiljem mõistsin, et ta alles õpib seda õenduse värki, seega mul oli isegi halb tunne veidi, et korraldasin oma nutmisega sellise stseeni. Õhtul kui ma pesema läksin, siis teadsin, et ma rohkem teda enam ei näe ning proovisin talle positiivset emotsiooni tekitada ning ütlesin talle inglise keeles: "Ma tean, et ma olin kõige igavam patsient, sest tegelikult olen ma suht terve, aga siiski oli tore päev ja soovin sulle palju edu!"
Jah, mul oli õigus. Rohkem ma teda ei näinud, aga mul on hea meel, et me soovisime üksteisele kõike head ja minu süda jäi puhtaks.

Kas saan koju?

Mu naabriteks olid inimesed, kes olid koomas või siis väga kehvas seisus ja siis olin mina - istun laua taga, kuulan muusikat ja chillin oma tahvelarvutis. Nägin välja kui täiesti terve inimene. Mida paremaks enesetunne läks, seda rohkem tahtsin liikuda ja istuda, aga ütlen ära, et see madrats, mis tundus algul hea, muutus põrguks. See oli nagu vesikušett. Muudkui kohanes su keha järgi ning kuidagi ei saanud mugavalt olla ja siis leidsin lahenduse - istusin toolil :)

Haiglas oli võimalus aias käia ja olla



''haige laps'' oma voodikohal

Neljandal päeval, kui arstid ka mind nii nägid, siis hakkasid asjad liikuma ja ma sain esmaspäeval välja. Maggie tuli poistega mulle haiglasse vastu ja nii ma sain alustada uuesti seda, mille pärast ma tegelikult siia tulin...



Jõudsin koju ja pere juurde.. voodis juurvilja mängimise aeg sai läbi.. mis mind ees ootab?
sellest kõigest järgmises postituses ;)

eestlanna tuli Inglismaale..

Hei kõigile!

Kuna ma pole varem mitte ühtegi blogi pidanud, siis õpin iga postitusega midagi uut juurde. Miks ma üldse siis blogima hakkasin? Mõte seisneb selles, et teile teada anda oma käekäigust Inglismaal, kuhu ma aastaks ajaks lapsehoidjana tööle tulin.

 

Kuidas ma siia tulin?

Kõige naljakam on mõelda, et tööpakkumise esimese meili sain ma nüüdseks umbes kuuaega tagasi. Vastasin pereemale koheselt ning uurisin, mil tulema võib hakata, siis anti teada, et mind soovitakse juba järgmine nädal. Mõeldud! Tehtud! Pilet oli ostetud 17ndaks juuniks.

Hiljem selgus, et ma olin see üks ja ainus, kes valiti välja 60 tütarlapse seast :)

Mida ma tegin?

Mul oli aega täpselt nädal, et igale poole jõuda ja kellega kokku saada, aga kahjuks jäid paar head sõbrannat ikka ajanappuse tõttu vahele. Selle nädala jooksul lõpetasin gümnaasiumi, käisin isal külas ja teavitasin ka vanemaid õdesi. Kõige kurvem osa oli muidugi oma pisikese nunnu ära andmine ehk siis viisin oma koera Barbie Heli Künnapase perre. Ma südamest teadsin, et see pere on õige. Neli last ja suur maja, kus koeral tegevust palju, aga olgem ausad nutsin nagu titt kui kodu poole tagasi sõitsin. Nii mul pisarakanalid lahti kisutigi ja siis ma pidin veel emaga hüvasti jätma ja veel auto uuele omanikule viima. Viimane päev Pärnus läks meeletult kiiresti! Reedel lennujaamas saatis mind ära mu parim sõbranna Tessa, kellega siis lubasime üksteisele, et ulguma ei hakka. No ma ei tea, mis ta hiljem tegi, aga kui ma lennukit väravas ootasin, siis poetasin paar pisarat ikka.

Pilt, mis sümboliseerib mu lahkumist.

Seiklus alaku...

Lõpuks siis sai nagu lennukile minna. Olin kohe suht esimeste seas, aga kuna mul polnud mingi ekstravõluvõimetegasuperpiletit, siis mind ei lastud väravast läbi ja saadeti järjekorra lōppu, mis oli paari minutiga umbes 20 meetrit pikemaks muutunud, siis korjasin oma kodinad kokku ja läksin kiiresti järjekorra lõppu. Lõpuks hakkas järjekord kahanema ja sain lõpuks uuesti oma täiesti tavalist piletit näidata (ise muidugi kartsin, et saadetakse järjekorra lõppu tagasi, mis oli nüüdseks veel pikem) ja lennuki peale minna. Oma koha leidsin kiiresti kätte ning tundsin end üpris hästi, sest kõik ju tundus põnev ja värki. Nii kaua oli tore, kui sain teada, et lend hilineb.. pidin seal umbses lennukis istuma pea 40 minutit enne kui see raudkolakas liikuma hakkas. No selle hilinemise peale ma polnudki kuri - ilm oli kehv Gatwicki kohal. AGA mille peale ma siis kuri olin? Mu selja taga istusid kolm eestlast. Nende sugulusest ma aru ei saanud, aga üks oli tütar ja teine oli ema ning kolmas meesterahvas... ei saanud aru, kes ta neile oli. See pole oluline ka, aga see on oluline, et ma tean sellest tütrest põhimõtteliselt kõike - mis ameti peal ta on ja kuhu ta nad inglismaal viia tahab jne jne. Ütleme nii, et nende vali jutt oli kosta üle terve lennuki. See selleks, panin kõrvad lukku ja elasin edasi. Aga see viskas küll kopa ette kuidas siis see ema suutis viriseda selle lennufirma üle. Paar näidet: "Issand, mis mõttes me hilineme. Panen facebookis kohe dislike nende lehele.", "Siin on ju jumala ilus ilm, miks me ei võiks sõitma hakata?", "Ma ei sõida enam kunagi eazyJetiga isegi RyanAir on parem.". No ja nüüd kujutage ette minu närvi - ma pole kunagi üksi lendanud, lennufirma eazyJet ei ütlenud ka mulle midagi ja siis mingi vinguv naisterahvas räägib kui nõme see kõik on. Mul hakkasid käed jalad värisema mõeldes, et äkki nüüd kukun alla kah. Igatahes sundisin end rahulikuks jääma ja mängisin telefonimänge.

Minu esimene inglise rahatäht

Mu kõrval istus eestlane..

Enne kui lennuk maanduma hakkas, siis võtsin julguse kokku ja alustasin juttu enda kõrval istuva neiuga, kes läks Inglismaale emale külla. Mulle soovis ta palju edu ja uskus, et selle aastaga tulen ma kenasti toime. Koos temaga lobisedes ei pööranud ma erilist tähelepanu sellele, kuidas me lõpuks maad puutusime. Temaga koos lennujaamas veel jalutades tundsin end turvaliselt, sest minuga oli keegi Eestist. Tundub rumal? Aga välismaal olles sa tunnedki pisikesest ühisest osast selle turvalisuse ja usalduse tunde. Kuna tal oli pass ja mu ID-kaart, siis läksime lahku. Kallistasime üksteist ja ma teadsin, et nüüd ma olen üksi..

 

Algas teekond perekonna juurde..

Nii ma siis sain oma pagasi kiiresti kätte ja mööda "exit" silte minnes jõudsin väravani, kus pidi mind ootama taksojuht minu nimega (nagu filmis), aga seal polnud ühtki taksojuhti minu nimega. Lonkisin siis info mingi postamendi juurde, sest mulle öeldi, et ta võib seal ka olla. Ei olnud! Jälle hakkas närv tõusma ja otsaesine läks märjaks, aga sundisin end rahulikuks jääma ja veeretasin ona kohvri värava juurde tagasi. Jõudsin perele smsid ära saata, et olen elus ja terve, ning ei läinudki kaua, kui tekkis minu nimesilt inimeste sekka. Läksin taksojuhi juurde ja ütlesin "Hello!". Edasi jalutasime taksosse, tema vedas mu suurt kohvrit ja mina oma käsipagasit. Kui auto juurde jõudsime, siis taksojuht tõstis mu kohvrit pagasnikusse, aga mina sel ajal tahtsin juba rooli istuda (hahahahahahaha), sest unustasin - Inglismaal on liiklus ju teistpidi!
Taksosõit kestis kuskil tunnike ja jõudsin 1930ndate majakese juurde, kus ootasid mind Maggie ja eelmine lapsehoidja Eveliis, kellega lippasime koheselt The Green Oak restorani, kus sõime, jõime ja tutvusime. Lapsi ma esialgu ei näinud, sest nemad olid isaga sel nädalavahetusel. Restoranist tagasi jõudes olin nii väsinud, et jäin magama koheselt, kui pea patja puudutas.

Minu õhtusöök (kanaliha)

Magustoit (pähklivõiga kook)

Päev Londonis

Ärkasin juba kaheksast üles, sest ärevus oli meeletu - MA NÄEN LONDONIT! Hommikusöök söödud, riided seljas, papud jalas ja naeratus näol - nii ma marssisin siis Londonisse. Kõik oli ilus ja tore, kuni avastasin, et uusi jooksujalatseid ei tohi jalga toppida, kui lähed jalutama Londoni peale :)
Esimene koht oli Borough Market, kus oli meeletult värsket kaupa (küpsetisi, puuvilju, juurvilju jne). Edasi reisisime metrooga Embankmenti, kus toimus täielik turistikas, sest nägin London Eye'd, Big Beni, parlamendihooneid, Trafalgari väljakut ja kõige tipuks Buckinghami paleed.

Tänavaartist

London Eye

Parlamendi hooned ja Big Ben

Mainin ära, et olin nii andekas, et õppisin isegi metrooga sõitmise kohe selgeks, sest Maggie sundis mind selleks :) Ise rahul muidugi, sest usun, et saan üksi ka seal suures linnas hakkama. Pluss mul on suu ka peas olemas, kui peaksin hätta sattuma.

 

 

Kokkuvõttev pilt sellest pikast turisti-mängimise-päevast

 

Mis peale Londonit sai?

Kõik oli ju tore ja tõesti vahva. Mul oli südamest hea meel ja õnnelik, et pakkumise vastu võtsin.. aga siis vedas alt mind mu oma tervis. Samal Londoni-päeva õhtul tundsin end nõrgana ja nägu oli sama kaame kui kummitusel. Kraadiklaasi meil sel õhtul polnud ning ei saanud kindlad olla, kas on palavik või lihtsalt väsimus. Järgmine päev ei tundnud ma end samuti hästi ning siis saime ka koos lastega tagasi kraadiklaasi, mis näitas, et mul on 39,6 kraadine palavik. Eh, tore! (sarkasm). Virelesin kuni neljapäevani palavikus ning lõpuks korjasin oma jõu kokku ja käisin ära arsti juures, et end kirja panna ja diagnoosi saada. Algul öeldi mulle, et mul paremas kopsus põletik. OK! Hakkasin siis hoolega pugima antibiootikume, et terveks saada. Öösel kell 23 paiku pidime helistama hädaabisse...


Mis tol õhtul edasi juhtus?  
järgmises postituses kirjutan lähemalt :)