neljapäev, 30. juuni 2016

seiklused jätkuvad..

Hei kõigile!

Olen meelitatud, et mul on tekkinud lugejaskond, mis võib alati suureneda - ma ei keela! Jätkan oma looga Inglismaal..


Kiirabi 

Uskumatu! Olen nädal aega ainult Inglismaal olnud ja juba mul läheb vaja kiirabi. Kuna mul lõi miski hingest kinni ja vererõhk oli olematu, siis polnudki muud lahendust kui helistada 112-te. Ma pidin oma raskes hingetus olekus vastama inglise keeles hädaabile, kes esitas mu käest igasuguseid totraid küsimusi. Korra isegi ägestusin ja küsisin: "Do I really have to answer those questions? I need ambulance not questionnaire!" Igatahes sain vastuseks, et ma pean siiski ära vastama. Kui see kõne läbi sai, siis helises juba uksekell ja meedik tormas sisse. Ma olin ainult oma aluspesu ja T-särgi väel. Absoluutselt puudus häbi, sest mul polnud aega mõeldagi sellele. Eesti kiirabiga on mul veidi halvad kogemused olnud, aga siinne kogemus oli väga-väga kiiduväärt. Minu eest kanti hoolt, uuriti alati: "How you feel, my love?" (meesterahvas) ja kõik oli väga professionaalne. Lõpuks kogunes meedikuid siia viis tükki kindlasti, sest kui mu vererõhk saadi 50ne pealt vähemalt 70ne peale, siis veeti mind kookoni sees kolmandalt korruselt kiirabi autosse. (See oli kõige ebameeldivam kogemus)

Haigla

Kui ma saabusin haiglasse, siis mind võeti väga soojalt vastu. Kõigepealt nad proovisid mu kokutamisest aru saada, et mis mul viga üldse on jne. Tol õhtul olid tööl kaks naisterahvast, kes kiitsid mind taevani, sest nad ei kujutaks elu sees oma lapsi niimoodi ette: täiesti üksi välismaal, ühelegi pereliikmele teatada ei saa (emps poleks muffigi aru saanud), sellise terviseseisundiga ja veel viskan nalja ka. (Hiljem, kui mind EMOst ära viidi, siis nad käisid ekstra minuga hüvasti jätmas ja edu soovimas)

Kõige valusam oli sellel õhtul see, kui mulle tehti kaks kanüüli otse arteritesse, et saaks vererõhku kontrollida ja et rohud mõjuksid kiiremini. Üks nendest naistest hoidis mu käest ja silitas mu juukseid, et ma tunneks end veidikenegi paremini, kui doktor mu käele kanüüli paigaldas. See kanüül isegi õmmeldi käe külge kinni ja peale seda ma paremat kätt väga liigutada ei saanud, sest see oli liiga valus.

kanüül mu paremas käes
Teine kanüül paigaldati reie sisekülge, millest ma pilti ei teinud ja üles ka ei paneks. Aga sealt tuli oma viis voolikut välja ja need olid peagi intensiivosakonnas ühendatud masinate taha, mis pumpasid mulle erinevaid medikamente sisse.
Ma olin öö läbi üleval olnud ja mulle anti lõpuks juua kell seitse hommikul, varem nad seda ei teinud, sest oli operatsiooni hirm. Kuna mul oli terve öö see tobe hapnikumask ees olnud, siis mu huuled, suu, keel ja kurk olid kuivemad kui paber. Esimene külm lonks vett oli nii taevalik, et tänasin oma õde, kes selle mulle kurgust alla kallas.


ITU ehk intensiivravi osakond

Sinna osakonda mind viidigi, sest mu seis polnud kiita ning arstid ikka veel ei teadnud, mis diagnoosi panna. (Selgus, et kopsupõletik see kohe kindlasti pole) Kuna valu mu rinnus läks peale CT-uuringut kõhtu ja paremasse külge, siis olid arstid veel enamgi nõutud.
Tiksusin terve päeva seal haigla voodis, kus oli alguses väga väga mugav madrats, sest olin põhimõtteliselt voodihaige nagu kõik olid mu ümber. Mu õde vahetas muudkui voolikuid ja rohtusid ning ma lesisin nagu laip. Süüa ma ei soovinud, aga siiski pidin endale seda tomatisuppi sisse vägistama, sest mu õde oleks kurjaks saanud. Palavik veel püsis ja valu võeti morfiiniga ära, seega olek oli selline nagu oli - poolsuletud silmad ja pudine inglise keel.
Kaua ma selline polnud, kolmandal päeval tahtsin juba ise pesema minna ja ka tualetti kasutama hakata. Eemaldati see megavalus-kanüül ja ka teine, mis oli vasakul käel (kokku oli kanüüle 4), ning ma ise tundsin end juba sellest paremini. Hommikul anti lootust, et mind viiakse tavalisse palatisse ja saan seal olla nii nagu haiglates ikka ollakse. Õhtuks sain juba aru, et mind ei viida kuskile oma palatisse, vaid jään ikka intensiivi, kus olen kõigile nähtav.

Ma pole ausalt rassist..

Pisike lugu, kuidas kolmandal päeval alles tulid silmi esimesed pisarad Inglismaal. Kuna öösiti oli mul väga kehv magada ja hommikuti sain alati korraliku doosi valuvaigisteid ja siis oli see parim aeg uinumiseks. Nii ma siis jäin magama ja selle aja jooksul toimus õdede vahetus. Sel päeval sai mu õeks India päritolu väga tumedanahaline mees. Ma olin parajalt shokeeritud. Tulen siiski Eestist, kus selline vaatepilt ei ole tavaline. Pluss mul oli see suur kanüül, mille kaudu rohte manustati, väga intiimses kohas, siis ma ei soovinud sugugi, et tema sellega tegeleks. Lebasin seal kui kivi ning silmad olid veekalkvel kuni üks pisar langes mu põsele.
Seda märkas kohe õdede järelvaataja ning tuli minu juurde. Ta uuris, mis mul on ja kuidas ta saab aidata. Ma algul rääkisin, et igatsen kodu jne (tõsi ka) ning alles lõpuks jutu sisse sulatasin oma tõsise probleemi (ma ei soovinud, et see mees õde mu kanüüli puuduks vms). Kõik sai lahendatud ja isegi koduigatsus pühiti minust ära. Terve päeva jooksul oli Noah (mees õde) minuga väga ettevaatlik ning kordagi ei katsunud mind ilma minu loata. (isegi hingamise kuulamiseks küsis luba) Hiljem mõistsin, et ta alles õpib seda õenduse värki, seega mul oli isegi halb tunne veidi, et korraldasin oma nutmisega sellise stseeni. Õhtul kui ma pesema läksin, siis teadsin, et ma rohkem teda enam ei näe ning proovisin talle positiivset emotsiooni tekitada ning ütlesin talle inglise keeles: "Ma tean, et ma olin kõige igavam patsient, sest tegelikult olen ma suht terve, aga siiski oli tore päev ja soovin sulle palju edu!"
Jah, mul oli õigus. Rohkem ma teda ei näinud, aga mul on hea meel, et me soovisime üksteisele kõike head ja minu süda jäi puhtaks.

Kas saan koju?


Mu naabriteks olid inimesed, kes olid koomas või siis väga kehvas seisus ja siis olin mina - istun laua taga, kuulan muusikat ja chillin oma tahvelarvutis. Nägin välja kui täiesti terve inimene. Mida paremaks enesetunne läks, seda rohkem tahtsin liikuda ja istuda, aga ütlen ära, et see madrats, mis tundus algul hea, muutus põrguks. See oli nagu vesikušett. Muudkui kohanes su keha järgi ning kuidagi ei saanud mugavalt olla ja siis leidsin lahenduse - istusin toolil :)

Haiglas oli võimalus aias käia ja olla


''haige laps'' oma voodikohal




Neljandal päeval, kui arstid ka mind nii nägid, siis hakkasid asjad liikuma ja ma sain esmaspäeval välja. Maggie tuli poistega mulle haiglasse vastu ja nii ma sain alustada uuesti seda, mille pärast ma tegelikult siia tulin...



Jõudsin koju ja pere juurde.. voodis juurvilja mängimise aeg sai läbi.. mis mind ees ootab?
sellest kõigest järgmises postituses ;)

2 kommentaari:

  1. Nii tubli, nii tubli oled, armas Karina Louisa! Kirjuta kõik endast välja, juba siis hakkab parem. Blogipostitus võttis lausa silmad veekalkvele. Tahaks teda mida nad sulle diagnoosiks panid? Aga olid suuriigi, suure linna suures haiglas ja loodan, et heades kätes. Pea vastu, kullake, me kõik soovime sulle tugevat tervist ja kena olemist.

    VastaKustuta