tegin ikka õige otsuse... ?!?

Tere lugejad!

Mu diagnoosiks oli neerupõletik, võtan peoga antibiootikume ning pean ka korra veel arsti külastama ehk siis olen terve :) Nüüd pean keskenduma sellele, miks ma siia üldse tulin..

Lapsed..

Kui ma haigena voodis lebasin, siis ma nägin ikka poisiklutte, keda ma vaatama hakkan. Nemad tõenäoliselt arvasid algul, et ma olen voodihaige üürnik, keda ema põetab... aga nüüd olen jalgel ja lapsed peavad harjuma minuga kui hoidjaga. Minu pisikesteks on siis 1,5 aastane Skyler ja 4-aastane Tristan. Vanem poiss sai loomulikult aru, et ma olen nende uus lapsehoidja ning üleüldse on ta tark poiss ja nelja aastase kohta väga väga mõistlik. Pisike Skyler aga veel ei mõista, miks ma temaga mänginud pole või miks ma seal nendega üldse olen.

Tegime poistega ristikheinast pärjad pähe. Vasakul Skyler ja paremal Tristan.

Kohanemine

Mina, kes pole hommiku inimene, pean tõusma nüüd kell seitse hommikul ja poole tunni pärast alumisel korrusel valmis olema ehk siis pestud-kustud-kammitud. Sel nädalal oli muidugi Maggie kodus ja näitas mulle, kuidas toimetamised käivad ning proovisin poistega seda sidet luua, et nad mind usaldaksid ja teaksid, et mina hakkan olema see, kelle juurde nad jooksevad, kui põlv katki läheb või pudelil korki avada vaja.
Ütleme nii, et esimesed päevad olid rasked - poisid soovisid, et ainult emme neile papusid jalga paneb või siis emme neid vankriga lükkaks. OEH! MA OLIN JUSTKUI KASUTU RIPPLIHAS. Nüüd neljapäeval ja reedel lubasid poisid mul neile tuduriided selga panna ja reede õhtul panin Tristani tuttu oma unelaulude ja varesehäälega. MA OLIN NII ÕNNELIK!
Teate kui valus oli endal kuulda, et see lapseke, keda sa hoidma hakkad, ei soovi sind endale ligi ja ei luba endaga midagi teha (nt sülle võtta). Ma pole ju halb inimene ja mulle meeldib nendega tegeleda, aga sel hetkel kui nad ütlevad sulle EI, siis mõtled korraks, et mul on midagi viga, sest ta ei taha minuga olla. Lapsehoidjaks olemise alustamisega ei ole kerge, sest seda usalduse sidet on algul ikka väga raske luua ja sa pead veel emale ka näitama, et saad lastega läbi ja et neil on sinuga lõbus.. seda ma ei saanud aga kuidagi paaril esimesel päeval näidata ning kartsin, et mind saadetakse koju tagasi.
Õnneks Maggie on tõsiselt mõistlik inimene ja ta saab ju aru, et poistel on muidugi praegu emme ja emme, sest neil on see võimalus. Muidugi - ma valiks ka ju ema enne kui võõra tütarlapse.

Käisime mänguväljakul pikniku tegemas - neile meeldib süüa :)

Planeerimine ja tegevused..

Esmaspäevast olen nüüd täiesti üksi lastega ja see tähendab meeletut planeerimist (mängugrupid, playdate'd, mänguplatsile minek, söögiajad, mängud jne). Õnneks saabub Eestist mu märkmik ning saan hakata seda täitma, et mida ma kus teha tahan nendega. Põhimõtteliselt olen nädal otsa kui orav rattas nendega, mis on tegelikult väga lõbus ja uskuge mind - aeg lendab nendega koos olles! :)
Üks õhtu istusin Maggiega köögilaua taga ja tal oli märkmikus kuni 5nda septembrini kõik kirjas, et kellel sünnipäev, millal koosolekud või puhkus... WOW! Mul on veel palju õppida!

Pisikesed rotud ;)

Järgmises postituses räägin kuidas neiu ÜKSI Londonisse läks ja mis ta seal toimetas..