ihuüksi.. kuid siiski kolmekesi

Tere tere!

See esmaspäev algas nüüd mu õige-õige tööaeg.. mis nendel kolmel päeval toimunud on? Head lugemist..

Esmaspäev ehk esimene päev

Ärkasin äratuse peale üles ja palusin juba silmi avades jumalat, et ta annaks mulle jõudu ja oskust kahe poisiklutiga tegelemiseks. Tegelikult ma pean alumisel korrusel 7.30 alles olema, aga ma lähen varem, sest siis saan juba hommikusöögi valmis teha (esmaspäev on pudrupäev). Veidi kavalust peab olema, sest kui emme ära läheb saan ma poisid söögiga ära meelitada. Olgu - esimesel päeval see nüüd küll ei õnnestunud. Tristan sai ilusti aru, et emme peab tööle minema ja isegi kurjustas Maggiega, sest ta jääb tööle hiljaks. Pisike Skyler aga ei hoolinud milleski peale selle, et emme ainult koju jääks. Maggiel polnud muud võimalust kui tööle kõvasti hilineda. Õnneks sain hommikul sellegagi abis olla, et söök oli valmis. Hah, milline tore algus! Maggie söötis Skyleril kõhu täis ja siis poisid läksid telekat vaatama.. sel ajal hiilis Maggie vaikselt minema. Mina sain ka einestada ja nõud ära pesta samal ajal kui poiste fookus oli multikatel..
JA SIIS... avastas Skyler, et emmet pole. TAEVANE ARM! JUMAL HOIA MEID KÕIKI KÕVASTI! Pisike nuttis ja jooksis mööda elamist ringi, sest ema oli ju kadunud. Mind ligi ei lastud ja nii ma siis tatsasin 15 minutit tal järel ja pakkusin sada tuhat erinevat võimalust, mida me tegema saaks minna.. aga noh sellest polnud absoluutselt kasu. Lõpuks tuli Tristan (käed kõrvadel) ja ütles: "Ma ei jõua seda jonni enam kuulata!" Naeratasin sel hetkel südamest, sest see vaatepilt oli nii hea. Pisike aga röökis edasi nagu notsu aia vahel. TULGE MULLE KÕIK JUMALAD APPI!
Siis leidsime Tristaniga lahenduse - TRAKTOR (see, kes sellise asja välja mõtles nagu traktor - olen sulle elu lõpuni tänulik). Lõpuks mängisime kõik koos traktoriga õues ja siis läks asi juba edasi liivakasti. Kõik - laps leidis rahu. Mul oli hea meel, et ta enam ei nutnud.

Elupääastja traktor ja Tristan

Vaatasin kella ja aeg oli liikuda arsti juurde. Pakkisin kaasa mõned snäkid ja joogid, sest peale arsti lubasin poistele, et läheme mänguväljakule. Tegelikult mul käed-jalad värisesid juba sellele mõeldes, et kuidas ma nendega arsti juures hakkama saan (pidin vereproovi andma minema). Poisid vankrisse ja minek! Kaks last vankris, dressipluus seljas, päike paistis lagipähe ja siis jaluta sinna haigla poole - kops oli koos ning stange oli higine. Kohale jõudes selgus aga, et seal kliinikus ei tehtagi sellist vereproovi.. õde polnud sellise proovi nimegi varem näinud. NO TERE HOMMIKUST!
Mis seal ikka - pääsesin põnnidega sealt kliinikust ja suund oli mänguplatsile. Ma ei tea, mis kiiks mul on.. aga igakord kui vaatan Skylerit paterdamas kuskile, siis vaimusilmas on ta juba maha kukkunud, põlved ja käed puruks, tatti ripub nutmisest jne.. tegelikult asi pole ju nii hull, laps saab ilusti hakkama, aga kanaema Louisa käib alati sabas, et midagi säärast jumala eest ei juhtuks. Seekord koperdas Tristan mängutraktori otsa ja kõtu sai veidi haiget - puhusime peale ja valu oligi läinud. Kiikusime, keerutasime karusellil, kastsime lilli ja tegime liivast palle - lapsed tüdinesid sellest kõigest ja alustasime koju minekut. Kodus pidin nad kõik liivast tühjaks sapsima, sest muidu oleks toa põrandad nagu liivakastid olnud.
Igatahes päev sujus juba paremini. Tristan sai kooli viidud ja Skyler tuttu pandud (last on toidetud hoolitsuse, armastuse ja vitamiinidega, sest ta jääb tuttu ülikiiresti ja ilma jonnita). Kui Skyler magas oli mu enda vaba aeg ja seda ma kasutasin lebotamiseks. Ma oleks võinud tegelikult sadatuhat asja teha, aga olgem ausad - MA OLIN VÄSINUD EKSOLE :D
Vahepeal ärkas Skyler üles ja siis jooksime Tristanile kooli järele (kool asub kodust 400m kaugusel), mängisime mänguasjadega ja siis oli juba aeg emmele järele minna. Kui lapsed olid õnnelikult emme käte vahel, siis teadsin, et esimene päev oli edukas.
Kui lapsed tuttu said, siis muljetasin Maggiele päevast ning kokkuvõtteks olid kõik rahul.
MINUST VÕIB TÕESTI LAPSEHOIDJA SAADA NING MA EI PEAGI ESIMESE LENNUKIGA KOJU SÕITMA :D !!

Teisipäev ehk teine päev

Hommikul äratuse peale ei tahtnud sugugi ärgata ning lükkasin kella 10 minutit edasi (ma olen aus - kartsin seda päeva). Kui lõpuks enda tagumiku teki alt välja ajasin ja alla läksin, siis tuli välja, et kõik juba sujub. Emme lahkudes Skyler enam ei nutnud ega röökinud, vaid lehvitas isegi järele. JUHUUU! Siis kui emme oli silmapiirilt kadunud jooksime ruttu-ruttu krõbinaid sööma (teisipäeva hommikul saavad nad krõbinaid). Mängisime õues ja Skyler oli lõpuks märg ja liivane nagu pisike mudamaadleja.

Liivakast ja poisid

Tegelikult teisipäev on minu trennipäev - pean Tristaniga tennisesse minema. See on üks paras missioon, sest tal lõppeb kool 15.30 ja tennis algab 16.00. Enne kooli pead ettevalmistuma: õhtusöök tuleb sinna kaasa teha, snäkid tee peale kaasa pakkida, trenniriided valmis panna ja kui Skyler on üleval, siis temaga ka samal ajal tegelema. Koolist tulles: jooksed inimestest mööda vankriga, kus istuvad kaks last sees (higi voolab juba), tuled koju Tristaniga riideid vahetama, annad lastele snäkid kätte ja jooksed selle vankriga juba tennisehalli poole (higi voolab täiega). Muidu jõuaks enam-vähem kiirsammuga ka, aga kõik see võtab ka teekonnal aega, kui keegi neist tahab juua või mingit snäkki juurde jne.. oh taevas. Jõudsime õnneks õigeks ajaks kohale, andsin lapse treenerile üle ja siis läksin Skyleriga teisele korrusele tiksuma. Sain lõpuks rahulikult istuda ja maha jahtuda (olin näost punane kui peet). Tund aega ootame ja vaatame, kuidas Tristan tennist mängib ja siis kui trenn lõppeb, sööme lastega seal õhtusööki, sest nad on näljased. Koju tagasi jalutades käisime piraadikalt (mänguväljaku hüüdnimi) veel läbi ja oligi aeg koju minna, sest emme kohe kohe jõuab.
Teine päev oli edukalt läbitud ja kui lapsed tuttu said, siis lubasin endale korraliku eine, sest kõht oli tõsiselt tühi.

nomnom - õhtusöök

Kolmapäev ehk täna ehk kolmas päev

Täna ma magasingi peaaegu sisse - ärkasin kell 7.23. Issand jumal! Riided ruttu selga ja juba tõttasin alla. See võttis kaks minutit. Kolmapäeviti söövad lapsed muna, viinerit ja ube. Nii ma siis kiiresti klopsisin kõik kokku ja söök oli ilusti valmis kui lapsed alla jõudsid. Skyler oli veidi jonnine, aga Maggie lahkumine oli super sujuv. Laps sõi isegi hommikusöögi ilusti ära. HAKKAB LOOMA, LOUISA! HAKKAB LOOMA :D
Kolmapäeviti tuleb laste isa ja võtab nad paariks tunniks enda tiiva alla. Seega mul on põhimõtteliselt pool päeva vaba ja saan aega enda peale jälle kulutada. Seekord on mul plaanis üks suurem tegevus - uskuge või mitte, aga mina hakkan nüüd asju lahti pakkima. Ma ei tea, kas ma olen olnud laisk või mul pole aega olnud, aga ühtki riideeset ma sahtlisse pannud pole.

''Minu Sigala''

Koduigatsus..

Pisike peatükk sellest, et eile sain ema saadetud paki kätte. Mis pakis oli? Ah, kõigest märkmik ja mu romaan ''Võidetud tüdruk'', mille kinkisin Maggiele.

minu pakike, mis lükati ukseavast sisse

Kõige tobedam asi vist üldse.. nägin oma ema käekirja sellel pakil ja siis tekkis mul esimene pisike koduigatsustunne..
Kui see tunne tekkis, siis hakkasin mõtlema juba igasugustele asjadele - sõbrad, oma voodi, must leib..
Aga see läks üle :)


Kolm päeva on üle elatud.. kuidas neljapäev ja reede sujuvad? Mida ma nädalavahetusel teen? Kõik see selgub järgmises postituses..
PS Tagasiside alati oodatud.