Inglismaal ei saja ainult vihma..

Tervist kõigile!

Mõtlesin, et vahelduseks võiks märku anda, et olen elus ja ei saa öelda, et terve... miks? Loe ja saad teada :)

Alustame siis sellest..

Et päev peale viimast blogi postitust sain kokku eestlastest tütarlastega, kes elavad Windsoris. Mind kutsuti nendega tutvuma ja mõnusat õhtut veetma - muidugi ütlesin ''jah'', sest uusi tutvusi on alati vaja. Seega kappasin tol õhtul kohale.. kuigi olgem ausad, muidugi ma veidi põdesin, sest see ärevus tunne vms on alati sees, kui uute inimestega kohtud. Aga mis seal ikka - tegin mingi ülichilli näo pähe ja proovisin näida vabana. (Ma tean, et need neiud loevad ka mu blogi, seega andke mulle siis teada, kui chill ma tegelikult olin :D ) Õhtu oli kokkuvõttes tore - jõime veini, sõime snäkke, rääkisime, kuidas Windsorisse sattusime ja nautisime seltskonda. Nojah, muidugi olin ma enamus ajast vait, sest hästi palju räägiti Games of Thrones'ist (see hetk kahetsesin, et selle sarja esimese osa ajal magama jäin ja alla andsin) ja muidugi enamjaolt räägiti ka inglise keeles, sest koos polnud ainult eestlased.
Ma loll unustasin küsida, et kas ma pilti ka võin kõigist teha ja seega... mul pole kahjuks pildi kujul sellest õhtust lugejatele tõendit.

Aga.. kui ma sinna jalutasin, siis tegin ühest majast pilti, mis mulle tohutult meeldis..

Üks ilusatest majadest..

Lõpuks sain ka Windsoriga tutvuda

Eelmisel laupäeval tuli Meeri hoopis Windsorisse külla koos oma sõbrannaga. Kuna sel nädalavahetusel olid lapsed isaga, siis kasutasin võimalust ja andsin Maggiele ameti - giid. Me pidime ammu juba Windsorile tiiru peale tegema, aga kuna olin siin haige jne.. siis jäi see asi katki. Päev oli meil täiega tore - käisime Etoni kolledži ees, kus käivad rikaste perede poisslapsed haridust saamas (tundsin täiega raha lõhna seal kooli ees, kui kuulsin, et aastamaks on kuskil 40 000 naela); nägime Windsori lossi nii eest kui ka tagant; lõunatasime ühes hiina restoranis, kus võis süüa nii palju kui tahad kaheksa naela eest; käisime shoppamas (nagu alati) ja mõtlesime õhtu plaane. Mina sain muidugi aru, et lähme Windsoris välja, aga Meeri selle peale nagu ei tulnud.
Olime parasjagu New Looki poes - Meeri ostles üksi, sest minul, Kadril ega Maggiel polnud midagi vaja. Seletasime seal poe eesotsas pikalt ja laialt endist kuni Meeri oli lõpetanud. Tahtsime kohe näha, et mis ta siis kokku ostis ja siis avastasime, et me tahame ka siiski. Nii me jooksime kolmekesi kui peata kanad erinevates suundades, et endale ka midagi osta. Naised hoos!
Lõpuks päevast, päikesest ja tatsumisest väsinud leidsime, et on aeg veinitama minna. Maggie otsustas, et jätab noored omapäi ja läheb kodu korda tegema. Neiudega istusime ühte kohvikusse, mis asus Thamesi jõe ääres ning lobisesime tühjast-tähjast.

Neiud noorukesed

Kell hakkas juba õhtusse tiksuma, saatsime Kadri rongile ja ise läksime koju sättima. Minu jaoks oli see õhtu viimane välja minek, sest esmaspäevast algas tervislik elustiil (räägin hiljem sellest ka). Selle puhul tuli eriti korralikult end üles lüüa ja õhtut nautima minna!

Selfi minust

Pildike minust ja Meerist aka Lottest

Tegelikult oli lugu nii, et meiega liitus ka üks tütarlastest, kellega siis neljapäeva õhtul kohtusin. Kolmekesi läksime Windsori kohaliku klubisse Atik. Algul passisime tükk aega vales järjekorras üldse.. oh, ma olin nii vihane! Aga õnneks õiges järjekorras ei pidanud kaua ootama. Kõige naljakam mälestus sellest õhtust oli see, kuidas üks mustanahaline mind tantsima sikutas ja siis ma nägin ränka vaeva, et ta küüsist pääseda. Tüdrukutel oli muidugi naljakas pealt vaadata, kuidas ma tüübist lahti tahan saada! Kõik lahenes siiski ja katsusin igasugustest tüüpidest eemale hoida, aga no mis sa teed, kui nad ikka ligi tikuvad.. siit õppetund: PUNASE KLEIDIGA EI TASU VÄLJA MINNA!

Jalutuskäik

Pühapäeval, siis kui Meeri oli lahkunud, otsustasime Maggiega, et võiksime selle pronkshobuse juurde jalutada, millest ta koguaeg rääkinud on. Teekond ise oli aga 10 kilomeetrit pikk. Mis seal siis ikka - spordiriided selga ja minek!
Parim otsus sel päeval, sest see jalutuskäik polnud mööda tänavaid või mingit terviserada. Ei ei - see teekond oli üle põldude ja niitude. Seal jalutades oleksid võinud vabalt arvata, et oled Eestis. Väga vabastav ja mõnus! Sinna ma lähen veel ja veel :)

pronkshobune, mille juurde me jalutasime

Peale jalutust oli selline hea emotsioon - olid midagi oma päevaga teinud!

Tervislik elustiil

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas Maggie mind üllatas reisiga Bulgaariasse. Kuna see on puhkus, kus tuleb nautida päikest ja võimalikult palju bikiinides olla, siis peab ka hea välja nägema. Päris nii ka ei tahaks, et kui rätiku ümbert võtan, siis keegi karjub kuskilt: "Vaalapüügi hooaeg on alanud!"
Nii me siis Maggiega otsustasime, et teeme trenni ja sööme tervislikult. Kuna ma siin olen ringi kappanud lastega juba paar nädalat, siis õnneks on juba võhma, et jooksmas käia ja ka harjutusi teha.
Söögi koha pealt pean end lihtsalt tagasi hoidma, et ei näksiks koguaeg, vaid sööks korralikult kõhu täis ettenähtud toidukordadel.

Puder maasikatega

Pannil kokku miksitud juurviljad peekoniga ja kirsid

Püreesupp peekoniga

Puder mango tükkidega ja kurgi võileivad

Nädalalõpu patustamine õunakoogiga

Soojad ilmad ja kavalad tuuled

Mainin uuesti, et Inglismaal tõesti ei saja ainult vihma nagu kõik seda ette kujutavad. Siin ulatusid kraadid vahepeal isegi üle kolmekümne..

Õue kraadid.. olen kindel, et päikese käes olles oli neid kraade veidi rohkem isegi

Ega toas ka suht jahedam polnud eksole

Sellise kuumuse tõttu olid muidugi kõik aknad pärani lahti.. ka öösel. Nojah.. esmaspäeva öösel juhtus selline tore lugu, et lennukid muutsid oma marsruuti ehk hakkasid lendama üle meie maja, mis tähendas seda, et see mühin, mis iga viie minuti tagant oli, äratas mind koguaeg üles. Unetu öö :/
Mainin ära, et need lennukid ei lendanud sugugi kõrgelt, vaid ikka parajalt madalalt, et näed lugeda, mis lennufirmaga tegu on. Kolmapäeva öösel aga juhtus nii, et öö polnudki enam nii soe.. ja nähtavasti sain siis külma, sest neljapäeva õhtul tundsin, et kurk on kibe. Reede hommikust üldse ei räägi - mul polnud häält, nina tilkus ja köhapoiss haaras ka rinnust kinni.
Teate.. see reede oli ikka täiesti kreisi. Ma tõsiselt kaalusin minema jooksmist: alustame sellest, et olin tõbine, siis tuli välja, et mul palavik ka; just sel päeval, kus mul oli hirmsasti vaja, ei võtnud laste isa lapsi, sest ta pidi kuskile minema; Tristanil algas koolivaheaeg ehk ma ei saanud puhata siis, kui Skyler lõunatudu tegi, sest pidin tegelema Tristaniga... oeh.. Lisaks oli juba nädala lõpp ning olin niigi väsinud (unetud ööd lennukite pärast ja kuumusest) ja poisid olid sel päeval eriti kiuslikud, sest ma ei olnud füüsiliselt võimeline kodust lahkuma ja neil oli üksteisest tüdimus peal.. Päeva lõpus ma jälgisin pingsalt kella ja ootasin, mil Maggie koju jõuaks, sest palavik aina tõusis ja tahtsin voodisse heita.
Teadsin kohe, et see kõigest külmetus ja läheb varsti üle, sest hetkel blogides on mul alles jäänud köha ja tilkuv nina ehk kiirabi kutsuma ei pidanud :)

Tegelikult on poisid väga vahvad

See reede reedeks.. tegelikult oleme juba omavahel väga sõpad ja saame hästi läbi. Meil on alati palju tegemist ja käimist. Sel nädalal me olime mitmel päeval mänguplatsil mängimas kui emme töölt tuli ning poistele hullult meeldis liivaga mängida, sest neil oli nüüd uus käru ja kühvel.

Skyler enda auku kaevamas

Tristan kaevas augu, et kõrvale lossi ehitada

Pildid:

Käisime poistega koolidiskol. Pildistas Nicole :)

 Seal diskol tuli mulle üllatuseks, et ikka veel oskavad pisikesed lapsed tantsida Los Del Rio - La Macarena loo järgi. Siin ka link, kes ei tea, mis loost lugu on: https://www.youtube.com/watch?v=anzzNp8HlVQ

Ehitasime emme tuppa onni, mis kaua püsti ei püsinud.

Minu ja Tristani kaelkirjakud, mis olid üllatuseks Maggiele

Hommikune külaline

Surfasin Internetis ja tegin huvitava avastuse, mille pidin ise kohe järele katsetama

Ühel päeval tuli kogu post ainult mulle..

Tristani bensiinijaam

Nõuanne! Kui sul lapsest kõrini saab, siis pane ta kasti peitu ja naudi oma lõunat.

Nagu ma ütlesin - meil on alati lõbusad ja teguderohked päevad!

Järgmises postituses tuleb juttu sellest, kuhu Maggie mind kolmapäeval viib (siiani üllatus) ja mida ma peale hakkan kahe ja poole nädalaga, kui mul pole lapsi..
Kallistan koduseid!

ei kahetse mitte midagi..

Terekest!

Leian, et on aeg jälle kirja panna, mis ma korda saatnud olen..

Esimene nädal läbitud..

Neljapäeval meil oli hommikust saati koguaeg tegevus, sest Tristani koolis oli Stay&Play pluss koogimüük. Muidugi lendasime poistega laivi, sest kodu liivakast on ära tüütanud.

Tristan ja Skyler kooli hoovis müttamas

Laps nautis aega

Emme andis veidi kopikaid kaasa, et me kõik saaksime endale kooki osta ning poisid olid sellest väga vaimustuses. Vähemalt sai neid peibutada millegagi, et hommikusöök saaks korralikult söödud.

Meie koogid ning Skyleri näpp, sest ta ei saanud kuidagi oma mõmmikoogist eemale

 Reedene päev oli eriti sujuv. Keegi enam ei nuta kui Maggie tööle läheb, mängime rahulikult aias ning põhimõtteliselt siis kui Tristani kooli viisin ja Skyleri magama panin, algas mul vaba aeg, sest pärast kui Skyler üles ärkas, siis tuli juba laste isa ja läks nendega oma aega veetma. Mina kasutasin koheselt ära võimalust, et Tescosse ostlema minna, sest mul oli vaja küüneviili ja -tange, aga lõpuks ma neid ikkagi ei saanud, aga kott oli kraami täis küll :D.


Ma ei saanud ahvatlusele vastu ja pidin selle oma ostukorvi panema.
 

Pilt veinist, mille ostsin oma eduka nädala tähistamiseks.

Naljakas lugu veinipudeli juurde:

Olen siis seal Tescos.. pea niigi laiali, sest olin seal esimest korda üksipäini. Tegelikult otsisin oma küüneviili ja -tange taga, eksole. Aga avastasin end ühel hetkel alkoholi juurest. Nagu magnetina tõmbas mind sinnapoole ikka... :D :D Ja siis leidsin üles veiniriiuli. No mis seal ikka - läheb tähistamiseks nagu igal õigel eestlasel kombeks!
Tükk aega juba seal riiuli juures kukalt süganud, sest mitte ühtki tuttavat nime seal polnud.. ausalt, mitte ÜHT kah. No kurja! Mis seal ikka.. mingi halva veini otsa sattuda ei tahtnud ja kõige kallimat ka ostma ei hakka. Siis tuli vaadata, et milline see kõige kallim allahindlus on :D Jah, nii ma tegingi. Leidsin pudeli, mis maksis allahinnatult 5 naela millegagi ja ise olin rahul.

Toimetamised linna peal..

Reede õhtu oli väga mõnus - rääkisime Maggiega meestest, maailmast ja vaatasime filmi.. Laupäeva hommikul aga pidin kell 10 pangas olema, sest on aeg avada mulle pangakonto. Algselt oli plaan, et 9.15 hakkan kodust minema, sest siis saan rahulikult kesklinna jalutada ja ilma nautida. Aga muidugi see nii libedalt ei läinud - Maggie unustas mulle raha tuua automaadist ning ta pidi korraks ära lippama. Muidugi väljusin mina 9.35 majast ning mul oli aega 25 minutit, et panka jõuda. Mis seal ikka, pidin oma jalgadele valu andma. Jooksin enamus teest, sätestasin eesmärke (sellel minutil pean olema nt selle tänavanurga peal), hingelasin ja higistasin nagu väike põrsas jälle. (Mainin ära, et päike paistis ka eredalt seega mul oli topelt palav). Panka astusin sisse täpselt kell 9.59.. kõik küsisid minult, et kas tahan klaasikest vett.. ma siis hingeldades vastasin, et pole vaja.. hahaha! Igatahes mu pangatädikesel läks veidi aega ja ma sain maha jahtuda.
Kogu see miiting läks kokku tund aega, aga oma vigase inglise keele ja kokutamisega sain selle konto tehtud! Juhhuu!

Täna sain oma pangakaardi juba kätte!

Aga neiul oli ju eelmine nädalavahetus nii tore Londonis.. JA MA PIDIN UUESTI MINEMA! Mis seal ikka - ostsin pileti, istusin rongi ja seiklus võis jälle alata!

Pisike selfi ka rongis ;)

I love London..

Jah nii on.. mul on salajane armastus selle suurlinna vastu. Igakord toimub mul seal midagi põnevat ja uut. Avastada on veel nii palju.
Jõudsin siis Paddingtoni rongijaama ning siis meenus mulle, et oih.. ma ei kirjutanud Meerile, kui ma Sloughst rongile hüppasin. Leppisime siis kokku, et tripin üksi Sheperd's Bushi. Läksin siis selle metrookaardi juurde.. (ühes postituses kekkasin, et oskan metrooga sõita) uurisin ja puurisin seal kuni lõpuks leidsin sobiva liini, millega sihtpunkti saada. Super! Ma sain hakkama ;) See kekutamine ühes postituses oli ikka asja eest :)
Jõudsin oma jaama ja tulin sealt muti urust välja ning jäin Meerit ootama. Esimesena tuli mu juurde mingi mustanahaline kutt, kes seletas hästi pikalt, et ta kodutu jne. Lõpuks küsisin, et mis tahad minult :D :D No mis tal tahta - raha ikka. Ütlesin, et võin talle mõne penni anda, aga ta tahtis vähemalt naela saada. No jumal, kes senti ei korja see krooni ei saa noh! Igatahes.. see kutt läks minema. Jumal tänatud.. kuigi oli hirm pärast nuga saada :D :D
Läksin siis lõpuks istuma.. ja tuli teine mustanahaline - täis kui tinavile. Tuleb mu kõrvale ja hakkab mingit raamatut peale pressima.. ja siis pakkus õlut mulle.. ja siis seletas mingit umbluud. Tõusin püsti.. ütlesin, et pean lahkuma ja põgenesin. (Eelmine õhtu oli meil Maggiega just jutt, et Inglismaal peab olema väga viisakas, kui õhtuti välja lähed jne.. sest paljud on klubides ainete all ja siis kui sa midagi ülbelt neile ütled, siis see läheb neile räigelt hinge ja põhimõtteliselt ma võingi reaalselt nuga saada) Mul oli juba räige paranoia.. kartsin, et kui ma kauaks sinna jään, siis saangi nuga. Siis helistas Meeri, et ta on kohal. PÄÄSESIN ELUGA!

Pildid meie tegemistest:

Nii ilusad sinised roosid :)

Tõsiselt hea milkshake oli.. My milkshake brings all the boys to the yard..

Esimene kord Starbucksis :)

Lõunatasime. Jällegi rämpstoit :/ Aga savi see, kappasime selle maha kõik.

Lõpuks istusime kuskil pubis, et aega veeta.. saime varsti sõpadega kokku.

Pilt on tehtud 3.57, siis kui Louisa koju jõudis.

Mainin ära, et seekord läks shoppamine edukamalt - sain endale päikeseprillid, seljakoti, õhukese jaki, teksad ja seitse paari sokke (sokid maksid ainult kaks ja pool naela).

Selfi, millel on mu uus jakike

Mul oli veel üks vaba päev..

Jah, nii hea oli enda voodis ärgata.. ja pühapäev oli ju! Juhhuu! Mul oli veel üks vaba päev. Ütlen kohe ära, et mul polnud paha olla ega mingit hullu pohmelli. Lihtsalt nautisin aega oma toas ja allkorrusel käisin ainult oma toiduvaru taastamas ja Maggiega muljeid vahetamas. Lapsed tundusid vabal päeval hoopis teistsugusemad :D Lõpuks vedelesin enda voodis ja lugesin ka veidi oma raamatut, mis ma Tescost reedel ostsin.

Nii ma tiksusingi hommikumantliga terve päev

Aeg tööle asuda..

Esmaspäeva hommik, äratus piniseb, lapsed kisavad all, ise alles nii vässu.. oijah, ajasin oma tagumiku lõpuks maast lahti.. Esimesel nädalal olin juba 7.15 all, aga nüüd kümme minutit hiljem, sest voodiga lahkuminek on see kõige raskem. See emme jonn on läinud ja lastega on juba lihtsam.. millega me päevad otsa tegeleme?

Pildimaterjal:

tudume mänguplatsi karuselli peal

mängime lolli

püüame mulle!

otsime tigusid/nälkjaid

sööme nagu väiksed põrsad :)

snäkime enne ja peale sööki

Üllatused, üllatused...

Lastele meeldivad üllatused ja nendega on hea ka peibutada. Üks päev tegime emmele üllatuse - meisterdasime talle jänku.
Mõnikord toob Maggie meile linnast midagi nt kotitäie kirsse.
Vahepeal leiame õuest midagi...

Hommikune üllatus laste mängutelgis

Aga eilne üllatus.. OSSA TAEVANE ARM! Igatahes.. Maggie kirjutas päeval mulle, et kui me oleme kõik tublid rotud, siis meile on SUUUUUR üllatus. Kui ma seda poistele ütlesin, siis oi.. päev oli helge - puudus jonn ja jagelemine.
Eile oli veel see jube päev, kus ma pean Tristani tennisesse viima. Ehk peale kooli oli selline rutt taga, et higil ja pisaratel vahet ei tee. Kappasin lastega nii ruttu Tristani tennisesse, et treenerit polnud isegi kohal. Ma jumala närvis, sest pidi olema viimane trenn ning kartsin, et äkki oli siis eelmine kord. Aga ei - ma olin lihtsalt nii kiiresti kohale jõudnud! Tubli olen :)
Jutt kaldus nüüd korraks eemale, aga lähme tagasi üllatuse juurde..
OI..
OI..
See on nii uhke, et ei oska kuidagi sõnadesse panna. Kui Maggie seda poistele ütles, siis ma ei kuulnud seda, sest pesin nõusi ja koristasin laste järelt.. aga õhtul, kui ta mulle seda eraldi rääkis.. pidin peaaegu nutma hakkama, sest.. TA VIIB MEID SUVE LÕPUS BULGAARIASSE!
OMG
Nagu täiega OMG!
Holy mother of god!
See on siis nagu minu ja pisikese Skyleri sünnipäeva kingitus :) MA NAGU ABSOLUUTSELT EI KAHETSE SIIA TULEKUT JU!

Tööandja, pereema.. EI, hoopis mu vanem õde

Kõik uurivad mu käest, et kuidas pereema on jne.. Mis ma oskan öelda... Maggie on nagu mu kolmas vanem õde, kellega saan rääkida kõigest ja kõigist.. Ja me saame superhästi läbi ;) Istume õhtuti elutoas, pugime midagi magusat, vaatame telekat, jutustame päevast või siis meestest.. ma tunnen end siin nii koduselt, et mingit tahtmist koju tulla küll ei ole, sest ma olengi kodus.



Loodan, et oli meeldiv lugemine ja tagasiside on alati oodatud!

Spontaansed otsused ja valikud viivad meid kaugele.





ihuüksi.. kuid siiski kolmekesi

Tere tere!

See esmaspäev algas nüüd mu õige-õige tööaeg.. mis nendel kolmel päeval toimunud on? Head lugemist..

Esmaspäev ehk esimene päev

Ärkasin äratuse peale üles ja palusin juba silmi avades jumalat, et ta annaks mulle jõudu ja oskust kahe poisiklutiga tegelemiseks. Tegelikult ma pean alumisel korrusel 7.30 alles olema, aga ma lähen varem, sest siis saan juba hommikusöögi valmis teha (esmaspäev on pudrupäev). Veidi kavalust peab olema, sest kui emme ära läheb saan ma poisid söögiga ära meelitada. Olgu - esimesel päeval see nüüd küll ei õnnestunud. Tristan sai ilusti aru, et emme peab tööle minema ja isegi kurjustas Maggiega, sest ta jääb tööle hiljaks. Pisike Skyler aga ei hoolinud milleski peale selle, et emme ainult koju jääks. Maggiel polnud muud võimalust kui tööle kõvasti hilineda. Õnneks sain hommikul sellegagi abis olla, et söök oli valmis. Hah, milline tore algus! Maggie söötis Skyleril kõhu täis ja siis poisid läksid telekat vaatama.. sel ajal hiilis Maggie vaikselt minema. Mina sain ka einestada ja nõud ära pesta samal ajal kui poiste fookus oli multikatel..
JA SIIS... avastas Skyler, et emmet pole. TAEVANE ARM! JUMAL HOIA MEID KÕIKI KÕVASTI! Pisike nuttis ja jooksis mööda elamist ringi, sest ema oli ju kadunud. Mind ligi ei lastud ja nii ma siis tatsasin 15 minutit tal järel ja pakkusin sada tuhat erinevat võimalust, mida me tegema saaks minna.. aga noh sellest polnud absoluutselt kasu. Lõpuks tuli Tristan (käed kõrvadel) ja ütles: "Ma ei jõua seda jonni enam kuulata!" Naeratasin sel hetkel südamest, sest see vaatepilt oli nii hea. Pisike aga röökis edasi nagu notsu aia vahel. TULGE MULLE KÕIK JUMALAD APPI!
Siis leidsime Tristaniga lahenduse - TRAKTOR (see, kes sellise asja välja mõtles nagu traktor - olen sulle elu lõpuni tänulik). Lõpuks mängisime kõik koos traktoriga õues ja siis läks asi juba edasi liivakasti. Kõik - laps leidis rahu. Mul oli hea meel, et ta enam ei nutnud.

Elupääastja traktor ja Tristan

Vaatasin kella ja aeg oli liikuda arsti juurde. Pakkisin kaasa mõned snäkid ja joogid, sest peale arsti lubasin poistele, et läheme mänguväljakule. Tegelikult mul käed-jalad värisesid juba sellele mõeldes, et kuidas ma nendega arsti juures hakkama saan (pidin vereproovi andma minema). Poisid vankrisse ja minek! Kaks last vankris, dressipluus seljas, päike paistis lagipähe ja siis jaluta sinna haigla poole - kops oli koos ning stange oli higine. Kohale jõudes selgus aga, et seal kliinikus ei tehtagi sellist vereproovi.. õde polnud sellise proovi nimegi varem näinud. NO TERE HOMMIKUST!
Mis seal ikka - pääsesin põnnidega sealt kliinikust ja suund oli mänguplatsile. Ma ei tea, mis kiiks mul on.. aga igakord kui vaatan Skylerit paterdamas kuskile, siis vaimusilmas on ta juba maha kukkunud, põlved ja käed puruks, tatti ripub nutmisest jne.. tegelikult asi pole ju nii hull, laps saab ilusti hakkama, aga kanaema Louisa käib alati sabas, et midagi säärast jumala eest ei juhtuks. Seekord koperdas Tristan mängutraktori otsa ja kõtu sai veidi haiget - puhusime peale ja valu oligi läinud. Kiikusime, keerutasime karusellil, kastsime lilli ja tegime liivast palle - lapsed tüdinesid sellest kõigest ja alustasime koju minekut. Kodus pidin nad kõik liivast tühjaks sapsima, sest muidu oleks toa põrandad nagu liivakastid olnud.
Igatahes päev sujus juba paremini. Tristan sai kooli viidud ja Skyler tuttu pandud (last on toidetud hoolitsuse, armastuse ja vitamiinidega, sest ta jääb tuttu ülikiiresti ja ilma jonnita). Kui Skyler magas oli mu enda vaba aeg ja seda ma kasutasin lebotamiseks. Ma oleks võinud tegelikult sadatuhat asja teha, aga olgem ausad - MA OLIN VÄSINUD EKSOLE :D
Vahepeal ärkas Skyler üles ja siis jooksime Tristanile kooli järele (kool asub kodust 400m kaugusel), mängisime mänguasjadega ja siis oli juba aeg emmele järele minna. Kui lapsed olid õnnelikult emme käte vahel, siis teadsin, et esimene päev oli edukas.
Kui lapsed tuttu said, siis muljetasin Maggiele päevast ning kokkuvõtteks olid kõik rahul.
MINUST VÕIB TÕESTI LAPSEHOIDJA SAADA NING MA EI PEAGI ESIMESE LENNUKIGA KOJU SÕITMA :D !!

Teisipäev ehk teine päev

Hommikul äratuse peale ei tahtnud sugugi ärgata ning lükkasin kella 10 minutit edasi (ma olen aus - kartsin seda päeva). Kui lõpuks enda tagumiku teki alt välja ajasin ja alla läksin, siis tuli välja, et kõik juba sujub. Emme lahkudes Skyler enam ei nutnud ega röökinud, vaid lehvitas isegi järele. JUHUUU! Siis kui emme oli silmapiirilt kadunud jooksime ruttu-ruttu krõbinaid sööma (teisipäeva hommikul saavad nad krõbinaid). Mängisime õues ja Skyler oli lõpuks märg ja liivane nagu pisike mudamaadleja.

Liivakast ja poisid

Tegelikult teisipäev on minu trennipäev - pean Tristaniga tennisesse minema. See on üks paras missioon, sest tal lõppeb kool 15.30 ja tennis algab 16.00. Enne kooli pead ettevalmistuma: õhtusöök tuleb sinna kaasa teha, snäkid tee peale kaasa pakkida, trenniriided valmis panna ja kui Skyler on üleval, siis temaga ka samal ajal tegelema. Koolist tulles: jooksed inimestest mööda vankriga, kus istuvad kaks last sees (higi voolab juba), tuled koju Tristaniga riideid vahetama, annad lastele snäkid kätte ja jooksed selle vankriga juba tennisehalli poole (higi voolab täiega). Muidu jõuaks enam-vähem kiirsammuga ka, aga kõik see võtab ka teekonnal aega, kui keegi neist tahab juua või mingit snäkki juurde jne.. oh taevas. Jõudsime õnneks õigeks ajaks kohale, andsin lapse treenerile üle ja siis läksin Skyleriga teisele korrusele tiksuma. Sain lõpuks rahulikult istuda ja maha jahtuda (olin näost punane kui peet). Tund aega ootame ja vaatame, kuidas Tristan tennist mängib ja siis kui trenn lõppeb, sööme lastega seal õhtusööki, sest nad on näljased. Koju tagasi jalutades käisime piraadikalt (mänguväljaku hüüdnimi) veel läbi ja oligi aeg koju minna, sest emme kohe kohe jõuab.
Teine päev oli edukalt läbitud ja kui lapsed tuttu said, siis lubasin endale korraliku eine, sest kõht oli tõsiselt tühi.

nomnom - õhtusöök

Kolmapäev ehk täna ehk kolmas päev

Täna ma magasingi peaaegu sisse - ärkasin kell 7.23. Issand jumal! Riided ruttu selga ja juba tõttasin alla. See võttis kaks minutit. Kolmapäeviti söövad lapsed muna, viinerit ja ube. Nii ma siis kiiresti klopsisin kõik kokku ja söök oli ilusti valmis kui lapsed alla jõudsid. Skyler oli veidi jonnine, aga Maggie lahkumine oli super sujuv. Laps sõi isegi hommikusöögi ilusti ära. HAKKAB LOOMA, LOUISA! HAKKAB LOOMA :D
Kolmapäeviti tuleb laste isa ja võtab nad paariks tunniks enda tiiva alla. Seega mul on põhimõtteliselt pool päeva vaba ja saan aega enda peale jälle kulutada. Seekord on mul plaanis üks suurem tegevus - uskuge või mitte, aga mina hakkan nüüd asju lahti pakkima. Ma ei tea, kas ma olen olnud laisk või mul pole aega olnud, aga ühtki riideeset ma sahtlisse pannud pole.

''Minu Sigala''

Koduigatsus..

Pisike peatükk sellest, et eile sain ema saadetud paki kätte. Mis pakis oli? Ah, kõigest märkmik ja mu romaan ''Võidetud tüdruk'', mille kinkisin Maggiele.

minu pakike, mis lükati ukseavast sisse

Kõige tobedam asi vist üldse.. nägin oma ema käekirja sellel pakil ja siis tekkis mul esimene pisike koduigatsustunne..
Kui see tunne tekkis, siis hakkasin mõtlema juba igasugustele asjadele - sõbrad, oma voodi, must leib..
Aga see läks üle :)


Kolm päeva on üle elatud.. kuidas neljapäev ja reede sujuvad? Mida ma nädalavahetusel teen? Kõik see selgub järgmises postituses..
PS Tagasiside alati oodatud.

naabritüdrukuga koos Londonis..

Hello everybody!

Nädalavahetused on mul ju vabad.. ja nii ma siis otsustasingi, et mina lähen uitama. Kellega ma läksin? Mida ma tegin? Kus ma käisin? Ilusat lugemist..

Naabritüdruk

Kui sa oled kuskil välismaal või lihtsalt kodust kaugel, siis on väga tore, kui leiad kellegi eestlase. Alati jäädakse rääkima oma kaasmaalasega või siis vähemalt tervitatakse. Minul aga vedas nii palju, et minuga samas riigis on mu naabritüdruk, kellele laulsin kõrval toas serenaade ning häirisin valju muusikaga. Kui ta teada sai, et ma ka Inglismaal, siis võttis minuga ühendust ja nii me otsustasime, et kui olen end sisse seadnud, siis võiksime kokku saada..

Mina ja Meeri

Üksi uitama..

Mõeldud-tehtud! Olin terve ja laupäeval oli vaba päev - ideaalne võimalus sõbrannaga kokku saamiseks! Käisin pesemas, panin fancyd riided selga, pakkisin koti, sain palga ja võisin reisule minna. Maggiega naersime, et viie minuti pärast on talle kõne: "Kuule, ma olen eksinud. Seisan ühe punase postkasti juures ja ei tea kuhu edasi minna." Tegelikult asi nii hull polnud :) Jalutasin ilusti rongijaama välja ja ei eksinud sugugi ära.  Aga rongijaamas oli Maggiele esimene kõne küll - piletiputka oli suletud. Maggie juhendas, et saan self-ticketi automaadist pileti osta. Mul oli ainult paberraha ja masin miski pärast seda vastu võtta ei tahtnud.. mul oli vaja siis 20 naela müntideks saada, sest travel card maksis 14.60, aga mul olid ainult kümnesed. Nii ma siis küsisin ühest kohvikust, aga nemad ei vahetanud mul seda ära ja mul jäi üle ainult valuutapunkti küsima minna. Seal küll küsiti, et kas ma olen hull, sest röövin neid müntidest puhtaks, aga siiski naeratati ja anti 20 naela müntides. Läksin masina juurde tagasi ja toppisin ükshaaval 15 münti sinna masinasse.. mainin ära, et mind vaadati kui imelikku.. aga see masin ei võtnud ju sularaha vastu !?!?!?! :D Lõpuks sain oma pileti kätte ja reis võis alata.

müntidega automaadi juures

Sõitsin esialgu Sloughsse, kust sain edasi sõita Paddingtoni jaama.. Koht kus siis sain kokku Meeriga, keda polnud ise oma silmaga väga väga ammu näinud.

Paddingtoni rongijaamas Meerit ootamas

Kuhu edasi?

Mida kaks naisterahvast teevad Londonis? (see küsimus peaks olema viktoriinides) MUIDUGI LÄHEVAD SHOPPAMA :D
Nii läksime ka meie! Kuna turistide tõmbenumbreid vaatama minema ei pidanud, siis saime kohe minna shoppama. Esimene pood oli Primark, kus olid tõesti meeletult odavad riided, jalanõud, aluspesu, aksessuaarid jne.. Hinnad olid häbiväärselt madalad! Ma ostsin sealt endale väga nunnud tennised. No seal oleks veel olnud igasugu asju, mida osta.. aga ma pole harjunud poodidega, kus inimesed tunglevad lausa. Paljud riided olid põrandal maas ja jalanõusid keegi tagasi ei viinud. Üldpilt jäi selline räpakas, aga mõistlik ka, sest rahvast oli seal rohkem kui inimesi.

Pildil on mu uued tennised

Sealt Primarkist välja saades jalutasime edasi, sest mu teine sihtpunkt oli Victoria Secret'si pood. Sinna me ka läksime! Kindel laks, mis mu ostukorvi läks oli läikega kehasprei. Mingit pesu ma sealt seekord ostma ei hakanud kuigi seal olid ühed jumala nunnud rinnahoidjad, aga hind nii nunnu polnud :D :D



Victoria's Secreti pood



Victoria's Secretsi tooted

 Jalutada sai meeletult ja ma nägin nii uhkeid poode nagu nt Gucci, Chanel, Louis Vuitton, Yves Saint Laurent jne.. Mul olid pisarad silmis, aga südames ma teadsin, et ühel päeval ma saan ka nendest poodidest endale midagi lubada. Lõpuks sai kõht ka tühjaks ja nii me maandusime Burger King'i. Ma polnud kunagi seda kiirtoiduketti külastanud ja absoluutselt polnud kahju ka mingi bürger näost sisse ajada, sest ma olin nii palju juba ringi rahmeldanud ja teadsin, et rahmeldan veel. Saime oma eined kätte ja siis tuli minu jaoks kõige põnevam osa - jook. Seal oli reaalselt meeletu valik.. kas soovid Coca-Colat kirsi või vaarikaga või siis Fantat mustika või viinamarjaga.. igatahes ma muudkui käisin ja proovisin erinevaid maitseid. Täiega vägev oli :)

Minu tagasihoidlik eine

Kui kõhud olid täis, siis järgmisena külastasime M&M'i maailma. Wow. See oli võimas - pole kunagi nii palju ja nii erinevates toonides neid komme näinud kui seal.

M&M kommid

Muidugi külastasime ka SportsDirecti ära ja jalutasime muude poodide vahel. Seekord sain ma Londonid ka selle kahekordse bussiga sõita, sest Meeri tahtis näidata mulle ka Westfieldi kaubamaja. Osssaaa! See meie Kaubamajakas seal Pärnus on nagu köömes võrreldes sellega. Meeletult oli seal riiete poode (isegi Guessi pood) ja muud pudipadi. Mina ostsin endale sealt ripsmetušši, sest seda läheb mul siin vaja. Kui see kaubamaja sai läbi tuulatud, siis tundsin, et kui ma veel mõnda poodi peaksin külastama, siis ma oksendan.

Aeg oli tohutu, mis paari asja ostmise peale läks

 Shoppamislimiit sai täis ja kell oli juba seitse (alustasime ühe paiku).. sõitsime siis edasi Brixtoni, kus tegime pisikesed dringid ühes huvitavas chillimis kohas, mis tundus rohkem hipsterite teema. Kõhud olid vahepeal uuesti tühjaks saanud ja ma soovisin minna kohta, kust saaks pitsat ja veel mõne dringi teha. Brixtonist sõitsime ära ja ma tõesti ei mäleta selle koha nime, kus olime, aga peatusime ühes coctail baris, kuhu kutsus meid üks ülikena tüüp, kes siis jagas flaiereid ja müüs maha ideed, et praegu on happy hour ja saame kaks jooki ühe hinnaga. Algul kõndisime mööda temast, aga siis mõtlesime, et miks mitte.. ja sinna me jäime. Tellisime pitsa, mis oli hea, aga mitte nii hea kui Steffanis eksole :D ja siis juurde veel kaks kokteili - Mohito ja Maasika mingi möks.

Tegin endast pilti ja see tüüp photobombis mind

Meie pitsa.. mm..

Happy hour'i kokteilid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hammas oli verel..

Seal istudes ja neid kokteile lurpides tekkis mõte, et võiksime välja minna. Nagu välja-välja ehk siis klubisse. Meeri uuris oma kutilt, et kas okei, kui ma nende juurde ööseks jään ning ma andsin Maggiele teada, et õhtu pööras veidi teistpidi. Kõigile sobis ja siis miks mitte minna? Täiskasvanud naisterahvad teavad ise, mis teevad. Maksime seal arve, lippasime poest läbi, et osta juurde saatanapisaraid, et õhtu oleks lõbusam ja sõitsime Meeri juurde. Seal me siis loomulikult sättisime end ja panime riidesse. Õhtu lõpuks oli mul seljas valge kleit, mustad sukad ja nahktagi. (Hullult oleks tahtnud need uued tennad jalga jätta, aga siin ei tohi selliste jalanõudega klubisse minna)

Peoks valmis!

 Lõpuks olime minekuvalmis ja nii me võtsime suuna Watfordi Oceanasse. Taksojuht oli ülisõbralik ning isegi õpetas Meerile liiklusmärke, sest Meeri teeb Inglismaal lube. Oceanasse jõudes oli nagu wow, sest seal olid erinevad ruumid erinevate muusikastiilidega. Meie eesmärk oli saada Hip-Hopi ruumi, kus oli järjekord. Olime oma pool tundi seal oodanud kui meid lasti lõpuks sellepärast sisse, et me oleme tüdrukud. Muusika oli seal täpselt minule ning jalg all tatsus - tantsisin seal nii savilt, sest keegi ei tea, kes või mis ma olen :D

Üks mustanahaline trügis pildile

Kõik peod saavad läbi

Ka seegi tore õhtu sai läbi. Meid viisid koju Meeri sõbrad, kes kutsusid mind miskipärast Cinderellaks.. see oli väga naljakas, sest ma ei kujuta ette, kus selline hüüdnimi mulle tuli.. Siis mulle osteti mango (ma ei tea miks) ja nii me selle mangoga koju läksime. Ma olin niiiiii väsinud ja kui mu pea patja puudutas, siis ma juba magasin. Ärkasime kella ühest üles ja minul õnneks mingit pohmakat polnud. See tulenes vist sellest, et ma jõin enne koju tulekut vett. Seda aga ei saanud kuidagi varjata, et kõhud olid tühjad jälle. Panime end riidesse ja tegime end inimesteks ning läksime välja, et midagi hamba alla saada. Mis on kõige parem söök kui sa oled eelmine õhtu veidi tipsutanud? Mäkk. Oojaa, jälle rämpstoit, aga ma ei hoolinud sellest. Tellisime endale eined ning läksime välja parki sööma. Seal pargis oli nii mõnus lebotada ja siis oma friikaid näksida. Vedelesime seal oma poolteist tundi ning siis otsustasime, et mul oleks aeg koju minna.

Pohmelli eine :)

Täitsa inimese nägu oli peas

 Väsimus oli ikka peal ja täis kõht tegi eriti laisaks. Tiksusime siis metrooga Waterloo rongijaama ja sealt ma sain otse Windsorisse tagasi.
Kallistasime ja ma hüppasin rongile.

Väsimus ja laiskus 

Rongisõit kestis tunnike ja selles rongis polnud WiFit, mis oli eriti tobe. Mul polnudki midagi muud teha kui magada. Nii ma siis unelesin ja unelesin.. lõpuks täitsa magasin. Ärkasin selle peale üles kui tundsin, et rong pole tükk aega juba liikunud. Avasin silmad ja õues oli silt 'Windsor'. ISSUKENE!!! Korjasin oma kodinad kokku ja tulin kiiresti rongi pealt maha. Kõik olid juba ammu rongi pealt maha läinud ja uued reisijad istusid juba peale.. nii ma siis kõmpisin oma kottidega ruttu sealt minema ise vaikselt itsidades.. Oleksin peaaegu Londonisse tagasi sõitnud :D Rongijaamas otsustasin, et olen liiga laisk/väsinud, et koju jalutada ning tegin endaga kompromissi - tellisin takso.
Mainin ära, et takso oli väga ilus Mercedes Benz eksole ja taksojuht ise oli ka tore meesterahvas. Terve tee koduni rääkisin temaga juttu. Tema meelest olin ma väga ilus tüdruk (nägin välja nagu surm), siis naljatas ta, et soovib mind endale naiseks. Kui ma talle oma vanuse ütlesin, siis ehmus ta ära.. sest meil on siiski 30 aastat vahet. Siiski sain tema numbri, et kui mul teinekord küüti läheb vaja, siis helistan otse talle, mitte Windsor Carsi. Aga minu jaoks oli jällegi kogemuseks takso tellimine, mis polnudki sugugi raske.
Koju jõudes tuli mind kohe Tristan kallistama, aga Skyler ei teinud väljagi.. naeratas korra ja kõik. Mul juba süda tagus, sest järgmine päev pean lastega üksi olema..
Tänan südamest inimesi, kes leiutasid Skype'i, sest nii saan olla oma emaga ühenduses. Helistasingi emale ja kandsin talle ka ette, mis ma nädalavahetusel tegin ja kus käisin ja mida ostsin.
Õhtu lõpuks olin nii väsinud, et voodit nähes haigutasin suurelt ja pugesin põhku, sest mind oli ees ootamas päev, kus olen esimest korda lastega üksi.

Järgmises postituses kirjutan sellest, kuidas lapsed leppisid sellega, et emme asemel olen nüüd mina..