sügismasendus

Hei kõigile!

See postitus tuleb rohkem emotsioonidest, mõtetest ja plaanidest.. ehk postituse lõpus oskad mulle nõu anda ;)

Avastasin, et sügis on kätte jõudnud

Selle nädala esimesel poolel olid meil siin veel tapvalt kuumad ilmad. Teisipäeval ulatusid kraadid kuni 34ni.. suht surm oli sel päeval :D
Kõik oli tegelikult nii lõbus, sest päike paistis ja sai veel kleite kanda. Lapsi ei pidanud paksult riidesse panema ja sai õues ringi joostud. Kolmapäeval oli mul veel täiesti vaba päev, sest laste isa tahtis poisse terveks päevaks, seega kõik tundub ju jumala okei olevat.. kolmapäeval oligi veel tore :D Käisin hommikul peale laste üleandmist kolme kilomeetrit jooksmas, sest päeval oleksin kuumuses otsad andnud. Siis tegin cardio harjutusi veidi, et end ikka vormis hoida ja kaalus alla võtta. Motivatsioon on laes ja jätkan selle kõigega ikka veel :)
Õhtul jalutasin kooli, et minna oma teisse tundi, mis oli seekord sama lahe kui esmaspäeval. Naljakas, et mulle meeldib koolis käia :D :D :D :D

Neljapäev oli selline tavaline päev poistega: hommikul kooli, päev otsa pisikesega, tuduaeg, kooli Tristanile järele, emmele vastu.. Kui lapsed said üle antud, siis rääkisin Tessaga tunnikese telefonis. Peale seda kõnet taipasin, et tunnen millestki puudust. Igatsesin seda, mis oli mul Eestis koguaeg nina all - sõbrad.
Eestis oli alati kellelegi külla minna või siis niisama kokku saada, kui kodus igav hakkas ja ema oli ära tüütanud, aga siin pole mul kuskile minna. Vahepeal on täiesti tunne, et olen justkui selle maja külge aheldatud vaimselt.. sest see on põhimõtteliselt ainus koht, kus saan omas keeles rääkida ja kus inimesed teavad mind.

Sel ööl oli meie kandis meeletu äikesetorm. Mina muidugi kardan äikest ja müristamist meeletult.. õigemini pole hirm, et miski lööb majja sisse ja saan surma. Hirm on pigem sel ajal üksi olla. Nii ma siis pakkisin oma teki ja padja kokku ning läksin Maggie juurde. Ta muidugi võttis mu vastu ja nii ma sel öösel tudusin pooleldi värisedes ja pooleldi tänulik olles Maggie kaisus. Kuna uni oli sel öösel häiritud ning nüüd pean hommikuti veel pool tundi varem üleval olema, siis hommikul ärgates oli ikka raske silmi lahti saada.. terve see päev ladistas veel vihma ka, mis tegi veel uimasemaks. Jah, sel reedel jõudis siia sügis..

Sünnipäeva tähistamine

Laupäeva hommikul oli nii vahva ärgata, kui poisid ja Maggie kingituste ja lauluga üles minu tuppa tulid.. Skyleri poolt oli raamitud pilt meie rotiperest, Tristani poolt pisike karp kommidega ja Maggie kinkis mulle reisi Prahasse. Jah, lugesid õigesti, läheme jälle kahekesi reisule!! Seekord ootab meid Tsehhi pealinn Praha :)
Kingitus, mis tegi tuju nii heaks, sest reisimine mulle meeldib ja sel aastal olen seda korduvalt juba teinud :) AITÄH MAGGIELE! Armastan oma Inglismaa perekonda..

Sel päeval tuli meie külla Kaire oma poistega Brightonist, et tähistada siis minu vananemist. Tegime riisi salatit, avasime viimase paki Geisha komme, sõime kooki ja muljetasime. Õhtul tulid veel külla Maggie sõbrannad Maarja ja Kaia. Väga supertoredad naisterahvad, kellele rääkisime oma seiklustest Maggiega ning õhtu oli kokkuvõtteks väga-väga soe ja sõbralik.

Pühapäeva mõtted..

Täna sain magada nii pikalt ja rahulikult, et kella vaadates polnud isegi süümekaid, kui silmad lahti sain. Ajasin oma pepu maast lahti ja läksin kohe jooksma ja trenni tegema. Kõik teised olid Legolandi külastama läinud ning sain rahus oma harjutusi teha.
Siis otsustasin linna minna, et endale sünnipäeva kingitus osta: pulsikell. Aga selgus, et see pood, kus ma eelmine kord juba ühe välja valisin, ei müü neid enam, sest inimesed ei ostnud neid. EI NO TORE KÜLL! Mis ma pole siis inimene või? Igatahes jalutasin selle jaoks linna, et netist omale kingitus tellida :D Ülejäänud ajast jalutasin sihitult ringi.. mõtlesin, et äkki leian endale siis sügiseks uued tennised, sest praegused ribadeks juba kõnnitud.. aga jah, need tellisin ka siis netist, sest midagi tarka ma ei leidnud :D
Koju jalutades nägin nii palju noori, kes chillisid koos ja nautisid oma pühapäeva õhtupoolikut. Mina aga jalutasin üksi kodu poole.. ÜKSI! Jälle tabasid mind mõtted, et ma olengi ju tegelikult siin üksi. Reedel ja laupäeval mõtlesin küll välja minna, et äkki leian endale sõpru.. aga no polnud mingit isu sellise ilmaga ja ÜKSI linna peale kondama minna. Ma ei tea, kas see sügise tulemine oma masendusega on mulle üksinduse tunde peale pannud.. või nii tegelikult ongi.
Jah, mul on siin Meeri, aga ärgem unustagem, et ta elab Londonis ja ma ei saa teda ka ära tüüdata. Olen muidugi kohanud ka teisi eestlasi siin ja kellele saaksin kirjutada, aga ma ei ole nendega ju nii lähedane ja kõigil pole aega ka, et minuga õhtuti kokku saada.. Sellele kõigele mõeldes tekib ka koduigatsus.. ehk siis pisar silmis lõpetan selle postituse kirjutamise ja loodan, et homme ootab mind ees uus ja parem päev.



Kallistan kõiki oma sõpru, kes Eestisse maha jäid!