neljapäev, 30. juuni 2016

eestlanna tuli Inglismaale..

Hei kõigile!

Kuna ma pole varem mitte ühtegi blogi pidanud, siis õpin iga postitusega midagi uut juurde. Miks ma üldse siis blogima hakkasin? Mõte seisneb selles, et teile teada anda oma käekäigust Inglismaal, kuhu ma aastaks ajaks lapsehoidjana tööle tulin.

 

Kuidas ma siia tulin?


Kõige naljakam on mõelda, et tööpakkumise esimese meili sain ma nüüdseks umbes kuuaega tagasi. Vastasin pereemale koheselt ning uurisin, mil tulema võib hakata, siis anti teada, et mind soovitakse juba järgmine nädal. Mõeldud! Tehtud! Pilet oli ostetud 17ndaks juuniks.

Hiljem selgus, et ma olin see üks ja ainus, kes valiti välja 60 tütarlapse seast :)

Mida ma tegin?


Mul oli aega täpselt nädal, et igale poole jõuda ja kellega kokku saada, aga kahjuks jäid paar head sõbrannat ikka ajanappuse tõttu vahele. Selle nädala jooksul lõpetasin gümnaasiumi, käisin isal külas ja teavitasin ka vanemaid õdesi. Kõige kurvem osa oli muidugi oma pisikese nunnu ära andmine ehk siis viisin oma koera Barbie Heli Künnapase perre. Ma südamest teadsin, et see pere on õige. Neli last ja suur maja, kus koeral tegevust palju, aga olgem ausad nutsin nagu titt kui kodu poole tagasi sõitsin. Nii mul pisarakanalid lahti kisutigi ja siis ma pidin veel emaga hüvasti jätma ja veel auto uuele omanikule viima. Viimane päev Pärnus läks meeletult kiiresti! Reedel lennujaamas saatis mind ära mu parim sõbranna Tessa, kellega siis lubasime üksteisele, et ulguma ei hakka. No ma ei tea, mis ta hiljem tegi, aga kui ma lennukit väravas ootasin, siis poetasin paar pisarat ikka.

Pilt, mis sümboliseerib mu lahkumist.


Seiklus alaku...


Lõpuks siis sai nagu lennukile minna. Olin kohe suht esimeste seas, aga kuna mul polnud mingi ekstravõluvõimetegasuperpiletit, siis mind ei lastud väravast läbi ja saadeti järjekorra lōppu, mis oli paari minutiga umbes 20 meetrit pikemaks muutunud, siis korjasin oma kodinad kokku ja läksin kiiresti järjekorra lõppu. Lõpuks hakkas järjekord kahanema ja sain lõpuks uuesti oma täiesti tavalist piletit näidata (ise muidugi kartsin, et saadetakse järjekorra lõppu tagasi, mis oli nüüdseks veel pikem) ja lennuki peale minna. Oma koha leidsin kiiresti kätte ning tundsin end üpris hästi, sest kõik ju tundus põnev ja värki. Nii kaua oli tore, kui sain teada, et lend hilineb.. pidin seal umbses lennukis istuma pea 40 minutit enne kui see raudkolakas liikuma hakkas. No selle hilinemise peale ma polnudki kuri - ilm oli kehv Gatwicki kohal. AGA mille peale ma siis kuri olin? Mu selja taga istusid kolm eestlast. Nende sugulusest ma aru ei saanud, aga üks oli tütar ja teine oli ema ning kolmas meesterahvas... ei saanud aru, kes ta neile oli. See pole oluline ka, aga see on oluline, et ma tean sellest tütrest põhimõtteliselt kõike - mis ameti peal ta on ja kuhu ta nad inglismaal viia tahab jne jne. Ütleme nii, et nende vali jutt oli kosta üle terve lennuki. See selleks, panin kõrvad lukku ja elasin edasi. Aga see viskas küll kopa ette kuidas siis see ema suutis viriseda selle lennufirma üle. Paar näidet: "Issand, mis mõttes me hilineme. Panen facebookis kohe dislike nende lehele.", "Siin on ju jumala ilus ilm, miks me ei võiks sõitma hakata?", "Ma ei sõida enam kunagi eazyJetiga isegi RyanAir on parem.". No ja nüüd kujutage ette minu närvi - ma pole kunagi üksi lendanud, lennufirma eazyJet ei ütlenud ka mulle midagi ja siis mingi vinguv naisterahvas räägib kui nõme see kõik on. Mul hakkasid käed jalad värisema mõeldes, et äkki nüüd kukun alla kah. Igatahes sundisin end rahulikuks jääma ja mängisin telefonimänge.

Minu esimene inglise rahatäht


Mu kõrval istus eestlane..


Enne kui lennuk maanduma hakkas, siis võtsin julguse kokku ja alustasin juttu enda kõrval istuva neiuga, kes läks Inglismaale emale külla. Mulle soovis ta palju edu ja uskus, et selle aastaga tulen ma kenasti toime. Koos temaga lobisedes ei pööranud ma erilist tähelepanu sellele, kuidas me lõpuks maad puutusime. Temaga koos lennujaamas veel jalutades tundsin end turvaliselt, sest minuga oli keegi Eestist. Tundub rumal? Aga välismaal olles sa tunnedki pisikesest ühisest osast selle turvalisuse ja usalduse tunde. Kuna tal oli pass ja mu ID-kaart, siis läksime lahku. Kallistasime üksteist ja ma teadsin, et nüüd ma olen üksi..

 

Algas teekond perekonna juurde..


Nii ma siis sain oma pagasi kiiresti kätte ja mööda "exit" silte minnes jõudsin väravani, kus pidi mind ootama taksojuht minu nimega (nagu filmis), aga seal polnud ühtki taksojuhti minu nimega. Lonkisin siis info mingi postamendi juurde, sest mulle öeldi, et ta võib seal ka olla. Ei olnud! Jälle hakkas närv tõusma ja otsaesine läks märjaks, aga sundisin end rahulikuks jääma ja veeretasin ona kohvri värava juurde tagasi. Jõudsin perele smsid ära saata, et olen elus ja terve, ning ei läinudki kaua, kui tekkis minu nimesilt inimeste sekka. Läksin taksojuhi juurde ja ütlesin "Hello!". Edasi jalutasime taksosse, tema vedas mu suurt kohvrit ja mina oma käsipagasit. Kui auto juurde jõudsime, siis taksojuht tõstis mu kohvrit pagasnikusse, aga mina sel ajal tahtsin juba rooli istuda (hahahahahahaha), sest unustasin - Inglismaal on liiklus ju teistpidi!
Taksosõit kestis kuskil tunnike ja jõudsin 1930ndate majakese juurde, kus ootasid mind Maggie ja eelmine lapsehoidja Eveliis, kellega lippasime koheselt The Green Oak restorani, kus sõime, jõime ja tutvusime. Lapsi ma esialgu ei näinud, sest nemad olid isaga sel nädalavahetusel. Restoranist tagasi jõudes olin nii väsinud, et jäin magama koheselt, kui pea patja puudutas.

Minu õhtusöök (kanaliha)

Magustoit (pähklivõiga kook)

Päev Londonis

Ärkasin juba kaheksast üles, sest ärevus oli meeletu - MA NÄEN LONDONIT! Hommikusöök söödud, riided seljas, papud jalas ja naeratus näol - nii ma marssisin siis Londonisse. Kõik oli ilus ja tore, kuni avastasin, et uusi jooksujalatseid ei tohi jalga toppida, kui lähed jalutama Londoni peale :)
Esimene koht oli Borough Market, kus oli meeletult värsket kaupa (küpsetisi, puuvilju, juurvilju jne). Edasi reisisime metrooga Embankmenti, kus toimus täielik turistikas, sest nägin London Eye'd, Big Beni, parlamendihooneid, Trafalgari väljakut ja kõige tipuks Buckinghami paleed.

Tänavaartist

London Eye

Parlamendi hooned ja Big Ben


Mainin ära, et olin nii andekas, et õppisin isegi metrooga sõitmise kohe selgeks, sest Maggie sundis mind selleks :) Ise rahul muidugi, sest usun, et saan üksi ka seal suures linnas hakkama. Pluss mul on suu ka peas olemas, kui peaksin hätta sattuma.

 

 



Kokkuvõttev pilt sellest pikast turisti-mängimise-päevast

 



Mis peale Londonit sai?

Kõik oli ju tore ja tõesti vahva. Mul oli südamest hea meel ja õnnelik, et pakkumise vastu võtsin.. aga siis vedas alt mind mu oma tervis. Samal Londoni-päeva õhtul tundsin end nõrgana ja nägu oli sama kaame kui kummitusel. Kraadiklaasi meil sel õhtul polnud ning ei saanud kindlad olla, kas on palavik või lihtsalt väsimus. Järgmine päev ei tundnud ma end samuti hästi ning siis saime ka koos lastega tagasi kraadiklaasi, mis näitas, et mul on 39,6 kraadine palavik. Eh, tore! (sarkasm). Virelesin kuni neljapäevani palavikus ning lõpuks korjasin oma jõu kokku ja käisin ära arsti juures, et end kirja panna ja diagnoosi saada. Algul öeldi mulle, et mul paremas kopsus põletik. OK! Hakkasin siis hoolega pugima antibiootikume, et terveks saada. Öösel kell 23 paiku pidime helistama hädaabisse...


Mis tol õhtul edasi juhtus?  
järgmises postituses kirjutan lähemalt :)

10 kommentaari:

  1. Nii hea lugemine, armas Karina Luisa! Head kosumist ja nautimist! Jään uusi blogimisi ootama. :)

    VastaKustuta
  2. Kindlasti jään edasi ka lugema su blogisi :) huvitav lugemine

    VastaKustuta
  3. Kindlasti jään edasi ka lugema su blogisi :) huvitav lugemine

    VastaKustuta
  4. Väga huvitav on oma kalli õe blogi lugeda, kust sain nii mõndagi teada mida varem ei teadnud, kuigi olen temaga suhelnud ��

    VastaKustuta
  5. Väga vahva, et blogid! Loen huviga! Barbil läheb hästi ja minu lapsed (ning eriti mu elukaaslane Herlend!!!) on tema üle igatahes õnnelikud. Ühte pidi tean, et see on sinu jaoks ikka kurb, kuid teisalt loodan, et sul on selle uudise üle ikka hea meel.

    VastaKustuta
  6. Oi kui tore ja kujutasin elavalt ette Su emotsioone ja hirmuhigi.. ootan järge :)

    VastaKustuta
  7. Väga lahe, et blogid! Kusjuures, mul oli väga deja vu tunne kui sa rääkisid lennujaamas teise eestlasega koosolemisest. Mul endal tundus sügisel, kui Philadelphias koolis juhuslikult avastasin, et minuga samal kursusel õpib üks Läti poiss (ja isegi mitte eestlane), nagu oleks ammukadunud sõbraga kokku saanud :). Aga jõudu kirjutamisel ja briti aktsendi omandamisel!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heia! Aga välismaal vist ongi nii, et kui keegi kuskilt lähedalt on, siis on koheselt olemas selline usaldus ja kokkuhoidmine. Edu sulle ka seal kaugel maal!

      Kustuta
  8. Väga huvitavad postitused sul..neid jääkski lausa lugema kuna ise elad ka samamoodi rolli sisse...jään jätkuvalt su tegemisi ning uusi postitusi ootama..ning soovin jõudu ja jaksu :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan heade soovide eest! Hea tagasiside innustab aina kirjutama :)

      Kustuta